TEADLIKUKS SAAMISE 10 KÕRVALMÕJU
Teadlikkuse arendamine pole mitte alati vaimse õndsuse magus tulemus. Sageli seisavad inimesed, kes töötavad iseendaga, silmitsi selle tee tüüpiliste probleemidega. Ma kogusin kokku kõige sagedasemad teadlikkuse "miinused", mis saadavad sisemise kasvu protsessi.
Sinu sõprade ring väheneb. Sa hakkad märkama, et tavalised vestlused sõprade ja tuttavatega ei sobi enam. Tundub, et kõik on nagu alati, kuid mingil seletamatul põhjusel ebahuvitav. Sest sa ei saa enam rääkida sellest, et kõik on halvasti ja kõik ümberringi on halvad, töö ei inspireeri ja äri ei lähe hästi, mees muutus vastikuks ja naine on kõiges süüdi. Sa ei mängi enam neid mänge, sest mängimiseks on vaja vähemalt kahte mängijat. Ja just sellepärast muutud sa oma sõpradele väga ebamugavaks kaaslaseks, kes rikub kogu mängu ja näitab kogu oma olekuga, et kuningas on alasti.
Sul muutub järjest raskemaks teha tööd, mida sa ei armasta, ja teha midagi, millel puudub mõte. Seega, sa kas otsustad lülituda nii palju kui võimalik käesoleva hetke tegevustesse või muudad tegevusi radikaalselt.
Kui su vana töökoht hoidis sind kinni vajaduse, hirmu, harjumuse või automatismiga, tõuseb see kohe pinnale ja sa pead sellega midagi ette võtma.Sinu suhe hakkab õmblustest kärisema. Sest enamik suhteid ei ole võrdsete partnerite kindel liit, vaid hoopis suur hulk omavahelisi sõltuvusi ja kompensatsioone. Kui partner tunneb, et hakkab sind kaotama, teeb ta kõik endast oleneva, et sind tagasi tuua. Kuid kõikidele etteheidetele reageerid sa üllatuse ja arusaamatusega, nagu püüaks mõni marslane sinuga kontakti luua Marsi keeles.
Tunned end üksildasena. Sest kõik ebavajalikud ja mitte tõelised suhted, mis rajanesid puudusele, tühisusele, tarbimisele ja egoismile, langevad ära.
Ja see uus, arusaamatu ei-tea-kust tekkinud tühjus, hirmutab sind kõigepealt nagu haigutav kuristik, kuid hakkab siis tasapisi täituma just sellega, mis sinus on elus ja tõeline.
Sa ei suuda enam petta ennast ega teisi.
Peaaegu füüsiliselt, nagu Buratino tundis oma nina kasvamist, tunnetad eneses igat sisemist valet - nii sõnades, mõtetes kui ka tegudes. Ja see on lihtsalt vastik.
Sest iga kord, öeldes mitte seda, mida sa tegelikult arvad, tunned sa nagu teravaid küüniseid oma hinges.
Pealegi ei saa seda tunnet ka "välja lülitada".Sa avastad äkki, et inimesed sinu ümber kannatavad.
Ja nad ei kannata raske elu pärast - vaid vastupidi, kõik nende eluga on korras. Nad kannatavad illusiooni pärast,
et nende elus on midagi valesti. Kui sa varem olid liialt hõivatud oma isiklike kannatuste "läbielamisega", siis nüüd hakkad läbi elama sind ümbritsevate inimeste kannatusi, sest sinu isiklikke kannatusi enam ei tule. Sel hetkel jääb sul teha vaid ühte - aidata igaüht igal ajahetkel nii, nagu oskad - sest teisiti teha pole lihtsalt enam võimalik.Sul hakkab häbi paljude oma varasemate sõnade ja tegude pärast, sest tuleb vaadata tõele näkku ja tunnistada, et kõigi sinu probleemide allikas ei ole keegi väljastpoolt, vaid sina ise. Niipea kui sa seda mõistad, häbi kaob ja lõpuks ometi saabub kauaoodatud sisemine rahu.
Sa hakkad vähem rääkima. Sest kaob kõik see, mida sa rääkisid hirmust, kadedusest, egoismist ja vihast.
Sa ei saa enam kirjutada hukkamõistvaid kommentaare sotsiaalmeedias, sest see pole enam oluline ja vajalik.
Ja mõnda aega ei saa sa üleüldse midagi kirjutada, sest kõik, mida sa kirjutasid enne, tundub sulle mõttetu.
Samuti selgub, et vaikimine on tõepoolest kuld, mida me tihti ei märka oma hajameelsuse ja kiirelt muutuvate sündmuste tõttu.Sinu maailmapilt variseb kildudeks. Ja sa mõistad, et pole nii, et on ainult sinu õige arvamus ja kõik ülejäänud on valed, vaid eksisteerib lõputu hulk valikuid ja võimalusi. Ning kõik piirangud pole midagi muud, kui sinu poolt välja mõeldud illusioon.
Sa pead võtma endale vastutuse. Sa mõistad, et sul pole mitte kelleltki mitte midagi oodata ja mitte keegi pole sulle ka midagi võlgu. Kõik see, mis on sinu elus, ei sõltu välistest teguritest, lollakast ülemusest, mõistmatust abikaasast ega bitcoini kursist, vaid ainult sinust enesest.
Sa elad täpselt seda elu, mida sa väärid, ja midagi muud ei tule sinu ellu enne, kui sa ei võta isiklikult vastutust oma elu eest. Just sel hetkel lakkab isiklik vastutus olemast koorem, mille eest on vaja põgeneda kandade välkudes või jätta see teistele. Sellest saab ainuke tõeline ja loogiline asjade käik.
Ja nii iga päev - kõik pealiskaudne, kunstlik ja silmakirjalik hakkab murenema, paljastades oma sisemise tühjuse.
Kuid kõik tõeline hakkab ilmsiks tulema, kasvama, läbi tungima, tugevnema ja sinus juuri alla ajama. See pole pehme ega meeldiv protsess.
Sageli on see aastate jooksul omandatud harjumuste ja automatismide purunemine.
Kuid kui sa oma hävinenud vaimsete mustrite rusude alt lõpuks välja ronid, mõistad, et see kõik oli seda igati väärt.
(tõlge)